Nikoni Euroopa saadik Ray Demski on tegevus- ja spordifotograaf, kes kasvas üles poksides, ning teda on alati tõmmanud Bukomi – väikesesse piirkonda Accras, Ghanas, kust on tulnud erakordselt suur hulk poksimise maailmameistreid. Selle Nikoni eriprojekti kaudu avab Ray Bukomi poksimaastiku taga oleva müstika; plaan oli teha spordilugu, kuid sellest sai midagi hoopis sügavamat.

K. Miks valisite oma eriprojekti jaoks Ghana ja just Bukomi?

Teismelisena reisisin perega purjekal kogu maailmas ja iga kord, kui ankrusse heitsime, otsisime vendadega üles mõne kohaliku võitluskunstide meistri või klubi ja treenisime seal. Nii mitmelgi moel oli see meie võti kogukonda sulanduda, väga orgaaniline viis kohalikega kontakti saada.

Kuna kasvasin üles kogu maailmas poksides ja võistluskunste harrastades, siis olin kuulnud, kui muljetavaldav arv poksimise maailmameistreid on tulnud Ghana pealinnast Accrast. Kuid see koht tundus alati väga saladuslik.

Oma fotograafikarjääri jooksul olen pildistanud väga mitmesuguseid spordialasid, kuid pole kunagi leidnud aega poksimisele keskenduda. Minus tärkas uudishimu uurida Bukomi ja mõista oma nooruspõlve lugude tõepõhja. Tahtsin pugeda kultuuri südamesse ja kohtuda noorte ja legendaarsete sportlastega, kes siin treenivad, et saaksin viimaks aru, mis selles kohas erilist on, et siit nii head sportlased tulevad. Sellepärast, kui mulle anti võimalus tegeleda oma Nikoni Euroopa saadiku rollis selle põneva projektiga, pidi see nii minema.

K. Mis teid Bukomi poksijate juures huvitas?

See on karm piirkond ja seal elavatel Ga elanikel on võitlemises pikaajaline traditsioon. Aga mulle valmistas põnevust roll, mida poksisaalid mängivad tugeva kogukonnatunde loomisel; seda oli tõesti võimas vaadata.

Selles väikeses piirkonnas on nii palju poksisaale – kuulsin, et üle 30. Me saime ainult pealiskaudse ettekujutuse, sest külastasime seitset tuntuimat. Poksimine moodustab nii suure osa igapäevaelust – igal inimesel on oma kohalik lemmiktšempion, tema võistlusi jälgitakse ja teda toetatakse treeningul – see on äärmiselt inspireeriv. Kui sinust saab Bukomis meisterpoksija, siis oled kõige auväärsem inimene linnas.

K. Milline on Bukomi keskkond ja kuidas püüdsite seda kaameraga jäädvustada?

Ghana asub ekvaatori lähedal, seega loomulikult oli seal väga palav ja niiskus oli suur, kuid talutav. Bukom on tihedasti asustatud linnapiirkond ja seal pole kunagi vaikne – iga nurga taga toimub alati midagi. Bukomis viibimise juurde kuulub pidev higistamine ja sattumine kohtadesse, kus pole voolavat vett, kus on lahtine kanalisatsioon ja soolane meretuul (mis seguneb kalasuitsutamise vinega).

Mind üllatas uskumatu loomulik valgus. Ilmateadet vaadates teadsin, et meil peaks olema tore päikese ja pilvede kombinatsioon, kuid see oli veelgi parem, kui ma oskasin kujutleda. Päike tungis läbi pilvede ja udu, luues imeliselt hajutatud, kuid siiski kindla suunaga valguse.

Mõnel spordisaalil polnud katust ja pilvedega täidetud lahtine taevas oli hämmastav taust. Kuid arvan, et minu jaoks oli tähtsaim tegur inimesed. Sellest, mis algas spordifotograafia projektina, sai kiiresti midagi palju suuremat: töö kogukonnast ja inimestest. Vastupidiselt minu tavapärasele tegevusfotograafi tööle, kus ma ripun kõrgel kaljuseinal täielikus eraldatuses, kohtusin iga päev lugematu arvu uute inimestega, igaühel erinev lugu. Nende kahe nädala jooksul andsid poksijad ja treenerid mulle ja mu assistendile Jakobile võimaluse saada osaks nende maailmast, näidates üles tänutunnet tekitavat suuremeelsust.

K. Mitmele poksijale keskendusite?

Esialgne plaan oli keskenduda kolmele või neljale isikule, kuid saime saabudes kohe aru, et see arv mitmekordistub. Lõpuks pildistasin rohkem kui 40 sportlast ja treenerit.

Kui seal viibisin, valmistusid kaks piirkonna kõige populaarsemat poksijat Bukom Banku (Braimah Kamoko) ja Bastie Samir võistluseks Bukomi poksiareenil. Suhtlesin mõlemaga – Bukom Banku on kogukonnas tõeline isiksus, temas on rokitähe jooni, samas kui Bastie Samir oli rohkem keskendunud sportlane. Osa tema ainulaadsest treeningurežiimist riikliku meeskonna treeneri Ofori Asare käe all on korraga nelja poksijaga võitlemine – tõeline rusikate mäng.

Tähelepanuväärne oli see, et igal sportlasel oli treeningu ajal kohal fännide ring, kes laulsid ja elasid treeningule kaasa. Oli uskumatu näha kõike seda energiat ja toetust, mida inimesed endast andsid.

K. Kuidas Bukomi poksijad reageerisid sellele, et teie kohal olite ja neid pildistasite?

Püüan alati uues olukorras arvestav olla. Paljud inimesed Bukomi tänavatel ei taha, et neid pildistatakse, või küsivad foto eest raha. Püüdsin kohalikele arvestavalt läheneda.

Enamik sportlasi tahavad Ghanast välja saada ja jõuda maailma tasemele, seega kui saan aidata neil välja paista, on see suurepärane. Alustasin iga spordisaali peatreeneritega suhtlemisest, et nad selgitaksid sportlastele minu rolli ja eesmärki. Mind toetas ka meediaveebilehe „Bukom Boxing News” meeskond, kelle kaameramees Nii Nortei käis minu ja spordiajakirjaniku Sammy Heywood Okine’iga kaasas. Nemad on asjadega põhjalikult kursis. Tundsime end selles karmis valdkonnas alati turvaliselt.

Abi oli ka sellest, et olen ise poksinud, seega mõistan seda spordiala ning sellega seonduvat keelekasutust ja rütme. See aitas mul pääseda tegevusele võimalikult lähedale, ilma et oleksin sportlasi seganud (või ise mõne hoobi näkku saanud).

K. Teie pildid jätavad omanäolise mulje – kas teil oli selle saavutamiseks mingi kindel loov lähenemine?

Bukomi poksijate lugu ei jutustata esimest korda, kuid soovisin näidata poksijatele oma lähenemist, tõsta neid kangelastena esile – nii, nagu kohalikud kogukonnad neid näevad. Tegemist on vaieldamatult kunstilisema lähenemisega, kuid samas jäädvustavad saadud pildid sportlasi romantilisel ja emotsionaalsel viisil, mis minu meelest on väga ehe.

Pole mingit vahet viisil, kuidas ma pildistasin neid poksijaid võrreldes teiste profisportlaste või maailmameistritega, keda mul on õnn olnud oma karjääri jooksul pildistada. Kasutasin sageli välklambina pehmes kastis välklampi, mida kandis minu abiline, et saaksime sportlastega koos liikuda, nende treeningut segamata. See aitas mul pääseda juurde tõelisele tegevusele, juhtides samas valgust. Nii tunneb vaataja iga lööki ja näeb iga higipiiska, mis nende kehalt löögi mõjul lendab – selles tegevusfotograafia seisnebki.

K. Kuidas selliseks projektiks valmistusite?

Mul oli ebamäärane idee, mida ma tahtsin Bukomis teha, aga kuna projekti aeg oli üsna lühike – ainult 13 päeva kohapeal – siis oli plaanimine ja ettevalmistus hädavajalik.

Uurimisperiood oli kolm-neli kuud ja sellel ajal võtsin ühendust kohaliku poksimaastiku keskse meediaveebilehega – „Bukom Boxing News” ning kohaliku spordiajakirjaniku Sammy Heywood Okine’iga. Nad olid mõlemad suureks abiks minu tutvustamisel kogukonnale ja aitasid otsustada, millised spordisaalid ja poksijad võiksid pildistamiseks huvi pakkuda.

Tegime Accras koostööd vahendajaga, kes hankis pildistamiseks vajalikud pressiload ja tegeles tolliküsimustega suure hulga tehnika toomiseks võttekohta.

Sellisel tasemel ettevalmistusega sain koos oma meeskonnaga otse asja juurde asuda ja Accras veedetud aega maksimaalselt ära kasutada.

K. Milliste väljakutsetega olete kokku puutunud?

Töö oli pingeline, seega piiratud aja korraldamine nende paljude inimestega, keda lootsin pildistada ja intervjueerida, oli raske, eriti kuna tegin lisaks piltidele ka filmi. Sain siiski kiiresti aru, et kohas nagu Accra tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna. Eesmärk peab olema silme ees, kuid asjad peavad kulgema loomulikult, üsna sarnaselt purjetamisele. Kui oled valmis ja ootad, kaamera käes, et neid maagilisi hetki tabada, siis see ongi tähtis.

Teine väljakutse (nagu sageli on) oli otsustamine, millal pildistada ja millal filmida. Kuna peamine fookus oli fotodel, tegin neid tavaliselt esmajärjekorras, kuid kuna objekt oli sellises tegevuskeerises ja sellise iseloomuga kohas, siis tahtsin alati mõlemat teha! Õnneks oli Jakob Schweighofer mul assistendi ja teise kaameramehena kaasas, niisiis saime teha koostööd ja jõuda mõlemat.

K. Milline oli Nikoni eriprojekti pildistamisel teie lemmikhetk?

Kohtasin nii palju suurepäraseid inimesi ja huvitavaid lugusid, et ühte hetke on alati raske valida. Kuid viimasel päeval teel lennujaama otsustasime peatuda veel kord Charles Quartey Boxing Foundationis – ilma katuseta saalis, mis koos treeningruumidega on koduks ka mitmele piirkonna lapsele.

Kuigi see oli üks kõige karmimaid jõusaale, mida külastasime, oli see ka üks kõige sõbralikumaid. Peatreener Charles Quartey on üks inspireerivamaid inimesi, keda ma kunagi kohanud olen. Ta oli noorena poksija ja kasutas oma võitluskarjääri jooksul õpitut rohkesti spordisaalis ning nüüd toetab ta spordisaali ja toidab ning koolitab lapsi, kelle ta on oma tiiva alla võtnud. Kui sellel reisi viimasel päeval saabusime, siis leidsime ta seismast saali keskel ja tema poksijad – alates väikestest lastest kuni praeguste tšempionideni – jooksid tema ümber ringis. Ta sundis neid tagant, kuid samal ajal oli ta näol lai naeratus. Oli näha ja tunda uhkust, mida ta oma poksijate pere üle tundis.

Sel ajal, kui päike katuseta saali kohal loojus, püüdsin kinni selle maagilise hetke – tema naeratuse noorte andekate poksijate häguste kogude seas.

K. Millised tegurid mõjutasid tehnika valikut ja kuidas tehnika teid reisi ajal aitas?

See oli esimene kord, kui kasutasin sellise projekti jaoks kaamerat D850. Minu töö äriline pool ja detailitundlikkus tähendavad, et püüdlen alati kõrgema eraldusvõime ja pildikvaliteedi poole. D850 tabas õige tasakaalu eraldusvõime, dünaamilise ulatuse, kasutatavuse, kiiruse ja liikuvuse vahel – kõik ühes korpuses. See sobis suurepäraselt minu pildistamisstiiliga, tagades kiires pildistamiskeskkonnas hea kvaliteedi.

Samuti hindasin kasutatavust, liikudes piltide ja video vahel. Filmisime nende kahe nädala jooksul palju, seega oli ülimugav selgelt eristuvate sätetega videole üle minna. Nagu võite ette kujutada, oli nende tugevate löökide jäädvustamiseks aegluubis seadistus kiirusega 120 kaadrit sekundis imeline!

Objektiividest rääkides, kasutasin projektis palju fikseeritud fookuskaugusega objektiive. Üks minu lemmikobjektiive, AF-S NIKKOR 24mm f/1.4G ED, oli suurepärane, aidates pääseda lähedale ja pildistada laialt otse tegevuse keskmes, näidates sportlase silmis olevat sihikindlust, jäädvustades samal ajal kõik üksikasjad.

AF-S NIKKOR 105mm f/1.4E ED on minu uus lemmik – kvaliteet on kõigist üle ja lähiportreede jäädvustamisel pakkus see suurepärast bokeh-efekti. Kasutasin seda palju intervjuude filmimiseks. Minu põhiobjektiiv on olnud AF-S NIKKOR 24-70mm f/2.8G ED. See on särav, paindlik ega jäta mind sellise kiiretempolise pildistamise korral kunagi hätta.

K. Millist sõnumit loodate selle projektiga edasi anda?

Plaanisin Ghanasse minnes teha loo aktiivsest spordist, kuid tulin tagasi millegi palju sügavamaga – looga poksijate kogukonnast, kust on tulnud ja tuleb ka edaspidi maailma parimaid sportlasi. Loodan, et sellest projektist on sellele piirkonnale ja sealsetele kogukondadele kasu. Need inimesed tervitasid mind oma maailmas ja andsid mulle võimaluse näha nende tööd täiesti ainulaadsest vaatepunktist. Loodan, et saadud pildid aitavad tuua neile uskumatutele sportlastele tähelepanu, mida nad väärivad.

K. Millist nõu annaksite fotograafidele, kes soovivad sarnast projekti teha?

Ma armastan oma tööd tegevuste ja seikluste keerises, kuid oluline on leida aega isikliku projekti jaoks, mis viiks tagasi juurte juurde. Poks ja võitluskunstid on olnud minu kasvamise väga suur osa, kuid olin need pikaks ajaks kõrvale jätnud. Oli väga eriline kogemus pildistada kogukonda, mida viib edasi kirg poksimise vastu. See esitas mulle äraarvamatuid väljakutseid ja meenutas mulle nii mitmelgi moel, miks ma fotograafiametit armastan!

Kui keegi soovib tegeleda sarnase projektiga, siis pidage meeles, et isiklikud eesmärgid on töös ärilistega ühevõrra olulised (või olulisemadki). Tuleb leida aega, et tegeleda asjadega, mis tulevad teist endast, ja naasta piltidega, mis teid tõesti kõnetavad ja millest saab loodetavasti teie portfelli väärtuslik osa.

K. Mida tähendab teile Nikoni Euroopa saadikuna sellise projektiga töötamine?

Olen Nikonile väga tänulik – sellise toega isikliku projekti läbiviimise võimalus on imeline. See näitab minu meelest Nikoni väärtushinnanguid, et nad fotograafe sel moel toetavad. Nagu keegi, kes nõuab kvaliteeti ja vastupidavust, on Nikoni kaamerakorpused ja objektiivid minu karjääri kujundanud. Ma ei oleks selle projektiga ilma nendeta hakkama saanud.